Igal sügisel rändavad pikki Läänemaa rannikut talvitusalade suunas miljonid linnud. Tarvo Valker tutvustab Läänemaa parimaid linnuvaatluspaiku ning räägib linnusügise kõrghetkedest. Ka esitleb ta vastvalminud raamatut „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“
Välkkonkurss “Humoorikas looduspilt” toimus fotovõistluse Looduse Aasta Foto 2020 raames. Sellele saabus 485 isemoodi vahvat, üllatavat ning naljakat fotot kokku 172 loodushuviliselt- fotograafilt.
Vaatame koos konkursi parimaid töid ning õnnitleme autoreid.
Karl Adami
Fotograaf ja reisiajakirjanik Silvia Pärmann räägib dokumentaalprojektist „Riigid, mida pole olemas”, mis jälgib igapäevaelu vabariikides, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest. Kaheksa aasta jooksul reisis ta 12 kohta, mille hulgast on nii Eestiga kunagi ühte saatust jaganud Abhaasia, Mägi-Karabahh ja Tšetšeenia kui ka palju eksootilisemalt kõlavad Somaalimaa ja Lääne-Sahara ning puhkuserõõme tõotav Põhja-Küpros. Selle tulemusena ilmus raamat “Riigid, mida pole olemas” ning samanimeline näitus Dokfoto Keskuses.
Silvia Pärmann
USA läänepiirkonna loodust iseloomustavad lõputu avarus ja põnevad pinnavormid, kõrbed ja mägimaastik, uskumatud värvid ja äärmuslikud ilmaolud. Argo Argel on seal viibinud mitu korda ja erinevatel aastaaegadel ning alati on sealne loodus suutnud millegagi üllatada. Nüüd jagab ta vaatajatega jagada mõningaid hetki, mille on metsikus läänes reisides fotodele püüdnud.
Argo Argel
Vahel tekib tunne, et näeme midagi erilist. Erilisi asju vaadates võib sageli ajatajugi kaduda. Me võime erilisi asju lõputult vaadata. Kust saab alguse erilise äratundmine, oskus saada lummatud? Ometi ju vaatame vahel erilisena ka pealtnäha tavalisi asju. Kui saalitäis rahvast on lummatud, on nad ühtmoodi lummatud või on igaühel ka oma lumm? Kuidas lootusetult loomulik loodus äkitselt eriliseks saab? Kas loodus on ainus loovuse allikas?
Urmas Tartes
Fotograafi ja reisiajakirjaniku Silvia Pärmanni välinäitus "Jahedad maastikud" dokumenteerib igapäevaelu maailma kõige põhjapoolsemas linnas, Norrale kuuluvas umbes 2000 elanikuga Longyearbyenis ja 450 elanikuga vene kaevanduslinnas Barentsburgis. Tööd on pildistatud kaugemal põhja pool kui Siber, Alaska ja enamik Gröönimaast – Svalbardi saarestikus (Teravmägedel), mille meeleolu loovad fjordid, lumi, võimsad mäed, jääkarud ja söekaevandused.
Silvia Pärmann
Selle fotonäituse ajendiks sai Rail Baltic (RB). Ütleme kohe ära, et see ei ole protest RB vastu, vaid selle marsruudi ja viisi vastu, kuidas meie väikest Eestimaad raisatakse. Jääb tunne, et kui maast puudu tuleb, et siis saame seda piiri tagant kohe juurde küsida nagu lõpmatut ressurssi. Loodus on meie kõige hinnalisem vara, ilma selleta pole sellel väiksel maal enam mingit väärtust!
RB viiakse läbi metsade ja rabade, põldude ja kodude, kuigi on ka häid lahendusi ja alternatiive, millega tegelikult ei arvestata.
Nii sündiski kahe raba lugu.
Terve aasta vältel külastati korduvalt Rääma ja Männiku raba, mille tulevik on kurb, sest raudtee ehitatakse neist läbi. Tõenäosus, et need rabad hävivad, on väga suur.
Autorid loodavad, et see mälestus piltide näol, mis nendest rabadest maha jääb, puudutab hinges iga vaatajat.
Rabades käis matkamas 29 loodus- ja fotohuvilist, kellest 14 otsustasid seda ilu ka näitusel jagada.
Endel Grensman
Haapsalu Fotoklubi osaleb Matsalu Loodusfilmide Festivalil temaatilise näitusega kuuendat korda.
Näitus kajastab klubiliikmete nägemusi luhtade-niitude taimestikust, loomastikust ja linnustikust, inimtegevusest ja looduse omatahtsi toimimisest.
Haapsalu Fotoklubi on tegutsenud 1970. aastatest alates. Paarikümneaastase aktiivse perioodi järel tuli vaiksem ajajärk, kuni 2013.aastast klubi tegevus taas tegusaks muutus. Seda kinnitab ka pikk ja mitmekesine näituste nimekiri, ühised ettevõtmised ja koolitused. Heaks traditsiooniks on klubi aastanäitus Haapsalu Kultuurikeskuses. MAFFil näidatav moodustabki pea ühe osa oktoobris tulevast järjekordsest aastanäitusest.
Aile Nõupuu
Lääneranna vallas elavale harrastusfotograafile Mariann Peksarile meeldib väga palju looduses viibida ja seda kõike pildistada. Teleobjektiiviga pildistab ta putukaid, linde, metsloomi, hobuseid, aga ka taimi. Lainurkobjektiiviga jäädvustab Mariann ainult maastikke, näiteks virmalisi.
Mariann Peksar
Välkkonkurss “Humoorikas looduspilt” toimus fotovõistluse Looduse Aasta Foto 2020 raames. Sellele saabus 485 isemoodi vahvat, üllatavat ning naljakat fotot kokku 172 loodushuviliselt-fotograafilt.
Karl Jakob Toplaan
Autor on hariduselt bioloog-botaanik, kes vabal ajal viib soovijaid ka loodusesse matkama. Ta tahab näidata aastaajale vastavaid seeni, putukaid, taimi ja kauneid maastikke. „Alati ei piisa mälupiltidest, mõnikord tahaks kedagi ka pildikarbis kaasa võtta,“ ütleb ta.
Oma esimese fotoaparaadi sai Marje aastal 1973, kui ülikoolis bioloogiat õppis. See oli pisike, käerihmaga ning tegi ühele filmilindile 72 mustvalget kaadrit.
Makrofotoni jõudis Marje kolm aastat tagasi, kui tuttaval hobifotograafil hakkas makroobjektiiv üle jääma. Praegu pildistab ta vähemalt korra nädalas õisi külastavaid putukaid, talvel aga jäälilli toaakendel.
Marje soovib jäädvustada oma kodupaiga liigirikkust ja tabada hommikust madala päikesega aega, mil putukad on kastest veidi kohmakad ning paremini ligipääsetavad.
Marje Loide
Kose Kunstikooli õpilaste näitus „Putukad“ valmis 2019 aasta suvelaagris Harjumaal Neeme külas. Visuaalse pildi kõrval on oluline osa tekstidel putukate hävimisest, mille põhjused peituvad paraku sageli inimese tegevuses. Autorite soov on panna vaatajaid mõtlema looduse hapruse ja inimtegevuse tagajärgede üle. Näitusel osalevad 18 õpilast vanuses 10–16 aastat. Näituse alused on OÜ Digiprindi jääk- ja praakmatejalid, mis on leidnud taaskasutuse sellel väljapanekul.
Kose kunstikool
Looduses on kohti, mis võluvad. Vahel õnnestub see võlu jäädvustada fotona. Vahel on fotole kandunud võlu sedavõrd mõjuv, et suudab inspireerida inimest ka siis, kui ta foto tegemise hetkel vaatajana ise kohal ei olnud. Nii võib fotol kujutatust saada maal. Maal on üldistus, kus alles jääb kõige olulisem, kust midagi ära võtta enam ei ole võimalik.
Inga Tartes
Ennu Põldma näitusel on pilte valgetest pilvedest päikesetõusuni ja poegi ootavast tuttpütiperest tuttvartideni.