Filmisoovitused 2026

 Oleme välja valinud mõned seekordse MAFFi filmid, et asjatundjad neid vaataks ja nähtut meie kõigi jaoks pisut mõtestaks.

Kodu paljudele

Režissöör Gamander López

Loodusfilm "Kodu paljudele“ ei vii vaatajat eksootilisse savanni ega ookeanipõhja. Selle asemel satume looduslike liikide elupaika, mis on kättesaadav meile kõigile – linnaparki. Olles välismaalasena kolinud uude linna Saksamaal, otsib filmi autor, metsade keskelt tulnud Gamander López endale ankrut ja kuuluvustunnet. Selle leiab ta kodulähedases pargis. Droonivõtete, (raja?)kaamerate ja tundliku silmaga toob ta oma erakordse võime näha metsikut ilu meie ümber ka filmivaatajani.

Kui linnapargis aeg maha võtta ning avatud meeltega ja empaatiaga ringi vaadata, leiab sealt looduslike liikide koosluse, mis on omane just inimese poolt tugevalt mõjutatud maastikele. Seal tegutsevad suuremad ja väiksemad närilised, veelinnud, oravad ja jänesed. Kohalike liikide vahel on endale ruumi teinud ka võõrliigid. Koos Gamanderiga õpime neid ja nende elu tundma. Kohtume võõrliigist papagoidega, kes ahnelt jahivad puuõõnsuseid endale pesapaikadeks ning tänitavad kohalike oravate kallal. Samas näeme isa kaotanud papagoiperet vapralt toime tulemas ning saame kaasa elada uudishimulike papagoipoegade maailma-avastamisele. Näeme, kuidas on oma pereelu pargis sisse seadnud pardid, haned, luiged ja haigrud. Omavahelist jagelemist ruumi pärast on neil omajagu, kuid sama toimub tegelikult ka merelindude looduslikes pesitsuskolooniates.

Filmis on palju nunnusid loomapoegi, kuid ka looduse kurvem pool tuleb esile. Koos 6-aastase pojaga vaadates osutus kõige raskemaks stseen, kus oma territooriumi kaitsev luigeisa tõrjus agressiivselt hanepoega. Hanepoeg ei pääsenud põgenema, sest pargitiigil oli järsk kivist müürisein. Isegi madal serv takistab veelinnutibudel veest välja saamist. Nii sai hanepoeg tõsiselt vigastada ning peagi oli kohal haigur, kes lihtsa saagi noka vahele võttis ja omakorda oma pojale söögiks viis. Siin oli meil pisaraid ja seletamist – miks hanepoeg pidi hukkuma ja kes oli siin loos „paha“? Oli see luik? Või haigur? Või hoopis inimene, kes ei märka, et endale puhkemaastikku luues tekitab ta hoolimatusest barjäärid, ökolõksud, mis looduslike liikide elu ohtu seavad? Filmi autor ei suudagi sellistes oludes jääda lõpuni kõrvalvaatajaks. Nii näeme teda rajamas tillukest rampi luigepesa kõrvale veekogu järsule kiviservale, et pojad saaksid veest välja.

Minu jaoks oligi selle filmi märksõna südamega looduse nägemine. Linnapark on elupaik ja kaastunde ja armastusega seda vaadeldes on võimalik lihtsasti teha palju, et see oleks tõepoolest hea elupaik ja mitte ökoloogiline lõks. Selline looduselamus, mida "Kodu paljudele“ pakub, on kättesaadav meile kõigile. Tuleb lihtsalt võtta aeg maha, et oma karvased ja sulelised naabrid üles leida ja nendega tuttavaks saada. Soovitan südamest võtta aeg maha ka selle filmi vaatamiseks, ning seejärel minna  sarnast sügavat looduskogemust otsima omaenda lähimasse linnaparki.

Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Tuul Sepp

Frost ilma lume ja jääta

Režissöör Asgeir Helgestad

Igatsus lume järele on vast meile kõigile tuttav, kui meenutame jõuluaegu, kus maa mustab. Kuid see kurbus on väike selle kõrval, millised võivad olla jääst ja lumest sõltuvate loomade kannatused Arktikas.

Norra filmirežissöör Asgeir Helgestad viib vaataja retkele Arktika lummavates maastikes, just seetõttu tasub seda filmi kindlasti suurel ekraanil kogeda. Filmis rullub lahti südamlik lugu, mis ei ole ainult ühe jääkaru teekond, vaid meid kõiki puudutav.

Film räägib jääkaru Frosti tegemistest 10 aasta jooksul. See on vast kõige pikemaaegsem ja põhjalikum vaade ühe jääkaru elusse. Kes mäletab, siis aastal 2018 linastus MAFFil samuti film jääkaru Frostist ja kandis pealkirja „Maata kuninganna“. Nüüd on aeg edasi läinud.

Looduse filmimine ja pildistamine on juba piisavalt vana kunst, et saaksime näha kinos aina rohkem grand-old loodusmeeste tagasivaatelisi lugusid viimase aja muutustest looduses. Nendes on positiivseid muutusi, magusat nostalgiat, kuid paraku ka kibedat kaotust. See just ongi see, mis teeb elu nii imeliselt elusaks ja paneb meid mõtlema, mis ikkagi on siin elus oluline.

See film on hea näide, kuidas kiindumus ühte looma aitab läbi isikliku suhte näha maailma teisest vaatenurgast ja minetada inimkeskse suhtumise. Arktika on inimese poolt üks hõredamalt asustatud piirkondi, kuid inimmõju sellele piirkonnale läbi kliimamuutuse on meeletu.

See lugu joonistab kurva, kuid samas südamliku loo teekonnast probleemide tuuma mõistmiseni, mis puudutab meid kõiki. Kuigi ekraanil on miinuskraadid, siis ma usun, et külmaks ei jäta see kedagi.

Eesti Loodusmuuseumi bioloog Lennart Lennuk

Kueka - Esivanemate mälu

Režissöör María de los Ángeles Peña Fonseca

„Kivid on väga aeglased inimesed.“
- Lakota vanasõna

See sügavmõtteline tarkus kehtib täiel määral ka Venezuela filmitegija María de los Ángeles Peña Fonseca dokumentaali "Kueka – Esivanemate mälu" kohta. See on kummastav ja mõtlemapanev film Venezuelas elava kariibi põlisrahva pemonite pärimusest, kelle esivanemad kehastuvad suurtes kivirahnudes. Kuna kivid on kõige vanemad olendid, on neis kehastunud ka iidne kosmiline tarkus. Mis juhtub, kui selline kivi kunstilisel eesmärgil oma kohalt liigutada? Kumb jääb peale kunsti ja religiooni omavahelises jõukatsumises? Film kõnetab ka eesti vaatajat, kuna ka meil on mitmeid pärimuslikke lugusid kiviks muutunud esivanematest. Kõige tuntum neist on ilmselt olnud Iru ämm (Linda prototüüp „Kalevipojas“), kelle lustipidu pidavad eestlased saja viiekümne aasta eest jaanitulel kogemata lõhki kütsid.

Kirjanik ja semiootik Valdur Mikita

Ärisaladus

Režissöör Abraham Joffe

"Ärisaladus“ on korraga haarav dokumentaalfilm ja ka lugu sellest, kuidas uuriva ajakirjanduse toel tõe päevavalgele toomine tegelikult käib. See tähendab aastaid visa tööd, suletud uksi, varjatud kaameraid, jälgede ajamist eri riikides ning ka selgeid isiklikke riske. Filmi keskmes ongi trio - uuriv ajakirjanik, jääkaruekspert ja loodusfotograaf ning loomakaitsja – kolm inimest, keda ühendab otsus mitte pöörata pilku ära ning jätkata teema lahtimuukimist ka siis, kui neile avanev pilt muutub järjest ebamugavamaks.

Mõnes mõttes on see ka film sõnast „aktivist“. Meilgi vaieldakse aeg-ajalt, kas ajakirjanik või teadlane võib olla ühtlasi aktivist, kusjuures seda mõistet kasutatakse enamasti halvustavalt ja ähmaselt. Minu meelest on see suuresti sisutu vaidlus. Iga südamega oma tööd tegev uurija peabki seisma tõe eest ning kuritarvituste, valetamise, inimeste ja teiste elusolendite kahjustamise ja muude sigaduste vastu. Väärtused ei tee inimest kallutatuks. Nende nimel võitlemisest sünnib suurem osa väärtuslikku ja sisukat ajakirjandust. Kallutatus algab pigem sellest, kui faktid painutatakse etteantud järelduse järgi. "Ärisaladus“ toimib selles mõttes vastupidi: ta jälgib uurimist, laseb tõenditel koguneda ning annab sõna ka neile, kelle tegevuse kohta esitatakse raskeid küsimusi.

Film võtab ette jääkarude küttimise ning nende nahkade ja kehaosade rahvusvahelise kaubanduse. Kõige jahmatavam polegi üksnes see, et niisugune äri jätkuvalt toimub, vaid asjaolu, et suur osa sellest süsteemist tegutseb täiesti seaduslikult – lubade, kvootide, aga konverentside, kaitsekavade ja looduskaitse retoorika varjus. Ehk ühelt poolt mängides vastutustundlikke looduskaitsjaid või püütakse paista riigina, mis seisab haruldaste ja hävimisohus liikide kaitsel, tegudes aga lubatakse äritseda nendesamade liikide ohustamise ja kahjustamisega. Samm-sammult avanevad seosed jahiturismi, karusnahaäri, poliitiliste huvide ja institutsioonide vahel, kellelt võiks oodata hoopis ohustatud liikide kaitsmist. Seejuures ei aja film segamini põlisrahvaste eluks vajalikku traditsioonilist küttimist ja rikaste klientide trofeejanu.

"Ärisaladus“ ei ole siiski ainult paljastusfilm. Selle keskne küsimus on raskem: kas võika tõe teatavaks tegemisest üldse piisab, et midagi muutuks? Kas tõde üldse huvitab kedagi? Muudab midagi? Mis saab siis, kui faktid on olemas, ent raha, bürokraatia ja poliitilised huvid osutuvad neist tugevamaks? Kui ei piisa uurimisest ja avalikustamisest, siis mida tuleb muutuseni jõudmiseks veel teha?

Visuaalselt on film kaunis ja haarav, kuid see ilu teeb vaatamise veel valusamaks. Jääkaru avaras arktilises looduses ja seesama loom kaubaks muudetud naha või trofeena on vastandus, mis kahtlemata mõjub ja puudutab. "Ärisaladus“ tekitab loodusest hooliva kuid ratsionaalselt mõtelda püüdva inimese hinge ja aju vahel päris valusaid kokkupõrkehetki. Just seepärast tasub seda vaadata.

Ajakirjanik Erik Moora

Lendlevad lõhnad - Taimedest ja inimestest

Režissöör Antshi von Moos

"Lendlevad lõhnad - Taimedest ja inimestest" on müstiliselt algav teadusdokumentaal, mis on vürtsitatud parajalt maalähedaste vaheklippidega. Film viib vaataja põnevasse maailma, kus teadlased püüavad mõista, kuidas taimed omavahel kõnelevad. Kas teadsid, et kui kimalased taimi vigastavad, sunnib see neid varem õitsema? Taimed käivitavad spetsiifilised reaktsioonid ja eritavad lenduvaid ühendeid, mille tagamaid püüabki teadus siin lahti muukida. Lisaks uutele teadmistele kimalaste elust tuletab film valusalt meelde, millist hinda makstakse tänapäeva ühiskonnas maksimaalse efektiivsuse tagaajamise eest. See on teos, mis pani ka oma tarbimisharjumustele otsa vaatama.

Soovitan seda soojalt kõigile loodusehuvilistele, teadusfännidele ja sügavama visuaalse elamuse otsijatele!

Õietolmu-uurija Mirjam Vaan

Söö rohkem puid

Režissöör Arne Focketyn 

Mind kõnetas väga filmi lõpus kõlanud mõte: “Põllumajandusele tuleb anda kõrgem “profiil” ka sotsiaalses mõõtmes. Põllumajandus on eraldatud ökoloogiast ja looduskaitsest, on eraldatud meie suhtest vaba aja ja ühiskonnaga. Aga need kolm asja on samad. Me oleme maaga seotud selle kaudu, mida me sööme. See on hea koht, kust alustada."

Suuremas plaanis tähendab see mulle seda, et me oleme ennast maast eraldanud ja oma loodud süsteemid samuti. Me võime kõneleda “rohelisusest”, aga kui me igapäevaste toiduvalikute tagajärjel kuivavad Hispaanias jõed, siis me oleme jätkuvalt pimedad ja ükskõiksed. Ja see pimedus ulatub kaugele! 

Selleks, et natukenegi kodupimedusest välja tuua, on hea kuulata lugusid kaugematest paikadest, mis on globaalse tarneahela kaudu meile tegelikult lähedased. Pärast järjekordset märga Eesti suve ei tundu näiteks veepuudus ja kõrbestumine meie jaoks teema olevat. Samas on meie põhjavesi aina reostunum ja meil on vaja samuti mõelda, kuidas oma vee eest paremini hoolitseda. Ehk siis – oluline on taibata kõige ja kõigi omavahelist seotust ning suhtuda sellesse lugupidamise ja pideva avastushuviga – alati on seoseid, mida avastada!

Mind pani film mõtlema selle üle, et mis on me tõelised sihid ja kui suur on julgus nende poole liikuda? Kui keegi otsib inspiratsiooni maale kolimiseks ja toidu kasvatamiseks, siis seda filmis leidub - ka meil on palju 30. ja vähema inimesega külasid, kuhu mahub elu luua ja tuua kui on visiooni ja tarmukust. Võimalikkuse piiride laiendamiseks on vaja uusi lugusid ja mustreid ja selleks sobib see film hästi. Sobib ka lastele, õpetajatele, ametnikele ja riigijuhtidele - kõigile, kel on vaja tajuda suuremat pilti ja oma vastutust ja võimalust selles.  

Lootus asub looduses. Loodusel on oskus taastuda ja meie põnev seiklus seisneb selle jõu avastamises ja sellel toimetada laskmisel nii, et elu jagub kõigile. Maailma mahuvad igasugused lood ära ja meie väiksesse Eestisse samuti – kui hakkad loodusest lootust otsima, siis leiad ka armastuse, tervisliku töö ja ühenduse nii iseenda kui teistega.

Permakultuuri edendaja ja koolitaja Marian Nummert