Ungari loodusfilmi suurkuju Zoltan Török näitab MAFF-il uut filmi metshobustest

Ulvar Käärt

Tänavune MAFF on Ungari poole kaldu ja nii on festivali üheks tähtsündmuseks meie hõimurahva tuntuima loodusfilmimehe Zoltan Töröki verivärske metshobustest pajatava kinotüki linastumine. Film „Metshobused – pusta lugu“ (Wild Horses – a Tale From the Puszta, Ungari, 2021) viib vaataja Ungari suurimale ja kuulsaimale loodukaitsealale – Hortobágyi rahvusparki.

Kui muidu oleme harjunud, et seda Matsalu rahvuspargist pea poole võrra suurema kaitseala loodust tutvustatakse enamasti seal sügiseti massiliselt rändepeatust tegevate sookurgede võtmes, siis nüüd on Török oma filmi peaosasse valinud hoopis kohalikud Prževalski hobused.

Mõnigi ilmselt kergitab praegu imestusest kulme: mis küll saab siduda omavahel muidu eeskätt Mongoolia kuivades steppides ja poolkõrbetes elavat metshobuseliiki ja Kesk-Euroopa suurimal rohtlal – pustal – laiuvat Hortobágyit? Nimelt, kui need metshobused 1960. aastatel loodusest välja surid, asuti liigile tehistingimustes hoitud loomade abil uut hinge sisse puhuma. Selle raames loodi 25 aastat tagasi üks hobuste varuasurkond just Hortobágyisse ning tänaseks on mitmesajapealiseks kasvanud hobusekari muutunud sealsete rohtlate elusüsteemi lahutamatuks osaks.

Esimese hooga võib ju arvata, et võrreldes Mongoolia kõrbeliste elupaikadega on hobuste elu Ungari rohtlates justkui lust ja lillepidu, ent nagu Török oma oivalise kaameratööga veenvalt näitab, varitsevad neid siingi rängad katsumused. Pusta võib ju olla märg ja soine, aga suvisel kuivaperioodil pitsitab paika põud ja suisa troopiline kuumus. Talvel kimbutab loomi jällegi teine äärmus – lumi ja krõbe pakane.

Filmi muudab eriliseks maiuspalaks asjaolu, et see ei keskendu Ungari sümbolmaastiku taustal üksnes metshobustele, vaid autor on jätnud nende kõrval aastaaegade karussellis palju ruumi ka paljudele teistele selle kandi põnevatele elukatele. Just seepärast on see film ilmselt parim linatöö, mis on kunagi Ungari ja Hortobágyi loodusest tehtud, ning pakub isegi paljunäinud loodusfilmisõbrale ohtralt vaatamisrõõmu. Olgu siin igaks juhuks ka eraldi ära märgitud, et loomulikult ei jää vaatajal nägemata vaimustavad kaadrid Hortobágyi sügisesest leivanumbrist – lõuna poole talvituma suunduvate sookurgede massikogunemisest, mil seal võib korraga vahepeatust teha pea 150 000 sookurge.

MAFF-i publikule on Zoltan Török tuttav, sest oma filme on ta siin pidevalt näidanud. Suuremat tähelepanu on pälvinud näiteks tema 2011. aastal loodusfilmide kategoorias I preemia pälvinud „Ungari loodus – imeline märgala“ ja 2015. aastal festivali üldvõitjaks saanud „Everglades – rohtunud jõgi.“

Török viitab, et tänavuse metshobustefilmi ettevalmistustööd algasid juba 2016. aastal ning filmimiseks kulus kaks ja pool aastat. Operaatorina olid seejuures Törökile abiks ka Soome filmimehed Jan Henriksson ja tema poeg Atte. „Olime koos hobustega üle 300 päeva. See oli tõsine vaimne väljakutse, sest pidime loomi jälitama päeval ja mõnikord isegi öösel. Rääkimata pidevast pikast ootamisest, et tabada loomade ainitise liikumise ja söömise kõrval ka põnevamaid vahejuhtumieid. Kuna me ei tahtnud seejuures loomi häirida, siis veetsime kogu selle aja oma väikeses autos. Selles polnud kliimaseadet ja võite ette kujutada, mida see meile tähendas, kui väljas oli 40 plusskraadi või sii hoopis 20 miinukraadi,“ kirjeldab Török suurimaid selle filmi tegemisega seotud katsumusi. „Loomulikult olime hädas ka mõndede keerulisemate kaadrite tabamisega. Meil kulus kuid, et lõpuks aru saada, kuidas need kätte saada – kas või näiteks Hiina linnuämblike paaritumine, üks mu lemmikkaadreid.“

Töröki eelmist Ungari loodusest tehtud filmi „Ungari loodus – imeline märgala“ saatis kodumaal enneolematu publikumenu: sellest sai Ungari kinode 2011. aasta vaadatuim kohalike käe all valminud film. Mitte ühegi loodusfilmiga polnud seda veel kunagi juhtunud.

Metshobustefilm jõuab Ungari kinodesse tänavu oktoobris, aga juba selle esimesi linastumisi on saatnud väga suur menu. Selle valguses tõdebki Török, et loodusfilmid on tema kodumaal väga populaarsed. „Õnneks on loodsfilmid üha populaarsemaks muutumas, iga paari aasta tagant jõuab kinodesse üks-kaks kohalikku loodusfilmi,“ osutab ta.

Török ütleb, et pole kunagi tahtnud saada kellekski teiseks kui just loodusfilmitegijaks. „Kõige esimese filmi tegin 14-aastaselt. Praegusel ajal, kui igaühel on kaamera ja monteerimisrakendusega telefon taskus, ei kõla see küll suure asjana, aga 1980. aastatel oli ühel teismelisel väga raske saada enda käsutusse filmikaamera, rääkimata veel sellega kuskile sohu minemisest,“ räägib Török. „Loodusfilmi tegemisel on minu jaoks eesmärk number üks loomade käitumise tabamine niivõrd esteetiliselt ja ilusalt kui vähegi võimalik ning pärast on tähtis, et kõik stseenid saaks loo ülesehituse kaudu suuremasse pilti asetatud. Kõige enam meeldib mulle kaameraga väljas „põllul“ käia ja hiljem meeldib jällegi näha, kuidas stuudiosse viidud kaadrid muutuvad andeka monteerija käe all filmiks.“

Samas on Törökil käsil juba järgmine film, mis keskendub Skandinaavia looduse muutumisele – millist mõju on avaldamas kliimamuutused ja metsade majandamine.

Zolta Török on sättinud ennast filmivõtete ajal metshobusekarja juurde istuma. Foto: Balázs Badár