Kaks Eesti filmi: elu Emajõe-Suursoos ja koduse lehmapidamise lõpp

Ulvar Käärt

Loodusemees Remek Meel kostitab tänauvu MAFF-i publikut oma uue filmi "Suur soo" esilinastusega. Võistluskategoorias „Inimene ja loodus“ mõõtu võttev film viib vaataja ühte Eesti suurimasse puutumatu loodusega pärapõrgusse – Emajõe deltas laiuvasse Emajõe-Suursoosse. Selle sookaitseala ainulaadse looduse taustal on filmi keskmes Vello Vainura. Vainura on ikka ja jälle ajaleheveergudelt või televiisoriekraanilt läbi lipsanud erandliku mehena, kes elab üksi otse sealse suure soolaama südames, Leego järve äärsel soosaarel oleval Leegosaare talus.

Aastakümneid tagasi pensionile jäädes Tartus linnaeluga lõpparve teinud ja lähemast inimasustusest pea 10 kilomeetri kaugusele jäävale soosaarele kolides polnud tal seal mugavusi, mis tänapäevast üdini elektrist sõltuvat elukorraldust saadavad: valgus tuli kas petrooleum- või gaasilambist või siis pani tuled toas põlema elektrigeneraator. Elektriühendus jõudis Leegosaarele alles 2012. aastal. Ent ega tagasihoidliku ja vähenõudliku loomuga Vainura osanudki sellest väga puudust tunda. Sellest enam on eraldatud paigas omaette olemist nautiv mees alati hinnanud ümbritsevat vaimustavat loodust. Looduse ja aastaaegade vaheldumise rütmis on tema päevad kogu aeg askeldamist täis: küll käib ta kalal, jahil, toimetab mesilastega või kondab niisama soos ringi.

Vastukaaluks linnalise eluviisi võidukäigule on inimeste tung pageda eraldatud paikadesse puhkama või koguni elama üha suurem. Elu soosaarel, metsakülas või väikesel laiul, mis oli meil veel eelmise sajandi teises pooleski täiesti tavaline, on tänaseks muutunud ihaldatud eksootiliseks luksuseks. Paljud unistavad elust oma Varessaarel, Laanetagusel või Linnusitamaal, aga ei suuda seejuures siiski ette kujutada, mida see päriselt tähendab. Vainura näitel saab sellest väga ehedalt aimu.  

Teistlaadi elamuse pakub samuti „Inimese ja looduse“ kategoorias linastuv Mirjam Matiiseni lühifilm "Lumi ja Leenu". Film kannab vaataja ajas tagasi justkui kaugele lapsepõlve, mil kodus oma tarbeks kanade, sigade, lammaste ja lehmade pidamine oli maaelu lahutamatu osa. Nagu aastakümnete tagusesse omamoodi paralleelmaailma sattudes on üllatav näha, kuivõrd visalt võib mõnedes inimestes püsida sissekulunud maalähedane eluviis ja et sellele ei pruugi lõppu teha isegi mitte pikalt jõus olnud intensiivpõllundust ja suurtootmist soosivad euronõuded. Aga nagu ikka – vaatamata kõigele saab iga asi kunagi otsa.

Raplaamaal Hageri külas elava Silvi elu on juba pikalt keerelnud filmi nimitegelastest musta-valgekirjude lehmade Lumi ja Leenu ümber. Suvi läbi käib ta neid keti otsas muudkui ühelt rohulapilt teisele edasi löömas. Rääkimata nende käsitsi lüpsmisest. Niisugune oskus on praegusel ajal kaduva ja museaalse nähtusena muutumas laatadel lõbustavaks mõõduvõtmisalaks. Kui Silvi jääb leseks, saab ta aru, et – nuta või naera – lehmapidamiseks tal eaka inimesena enam jaksu pole ning elu ja olemist täitnud loomad tuleb lihakombinaati saata.

Foto filmist "Lumi ja Leenu"