Šamaanide õudusunenägu

Natalie Halla, Austria, 2021

Väga paeluv filmiretk maailma eri nurkades elavate rändrahvakildude juurde. Looduskeskkond, millest on selliste põlisrahvaste eksistents sadu ja tuhandeid aastaid sõltunud, on vahetu inimtegevuse ja kliimamuutuste tõttu hirmuäratava hooga kadumas. Amazonase vihmametsades elavad Waorani indiaanlased on kimpus õlikompaniidega, mis ihuvad hammast nende kodumetsa ja selle all maapõues peituvatele naftavarudele, Põhja-Mongoolia taigas elavate põhjapõdrakasvatajate traditsioonilist eluviisi ohustab kliima muutumine, Mustal mandril Namiibias elavate himbade põliseid elualasid ähvardab uputada hüdropais ning Malaisia ja Indoneesia vetel elavad bajaud on silmitsi elatist pakkuvate kalarikaste korallrahude kadumisega. Kõik nad püüavad omal moel enda olemasolu eest seista, sest kardetu tõeks saamine tähendaks neile maailma lõppu.

Šamaanide õudusunenägu / The Shamans' Nightmare

Üle maa

Elisabeth Haviland James ja Revere La Noue, USA, 2020

Ehtameerikalikult rahuliku tempoga kulgev film viib samuti maailma erinevatesse paikadesse ning tutvustab enam kui 6000 aasta vanust jahikullide pidamise traditsiooni. Nagu selgub, püsib see iidne traditsioon praegusajal paljuski vaid tänu vähestele entusiastidele, kes tegelevad kullide treenimisega muu töö kõrvalt hobikorras. Tõsi, vaid Dubais on jahikullide mõõduvõtmised muutunud suisa kuningliku tähtsusega suursündmuseks, kus kohalik koorekiht püüab oma kullidega üksteist üle trumbata ja nõnda kullijahti kui peduiinikultuuri lahutamatut osa elus hoida. Filmi kesksemad tegelased, kelle tegemiste kaudu jahikullinduse argipäeva lähemalt tutvustatakse, on USA antropoloog Lauren McGough, Itaalias maalilises Abruzzos elav Giovanni Granati ja Dubais elukutselise kullitreenerina toimetav Khalifa Bin Mujren. Kaamerapilt viib vaataja nii juba mainitud riikidesse kui veel ka Mongooliasse, Altaisse, Kalahari kui isegi Vatikani raamatukokku, mis muidu on avalikkuse silmadele suletud.

Üle maa.

Loomad

Jonas Spriestersbach, Saksamaa, 2019

Spriestersbach vaatleb oma esimeses vaimukas täispikas dokumentaalfilmis kõikvõimalikes vormides avalduvat inimese suhtumist ja suhestumist loomadega. Kassiomanik, tõukoerte hindaja, putukakasvataja, putukateadlane, topisemeister, lemmikloomade kremeerija, surnud loomade hingedega suhtleja, lõpnud kariloomade põletusjaama töötaja, linnulauluõpetaja või loomakostüümides karaokepeolised – neist igaühel on oma mätta otsast vaadates loomadega isemoodi suhe. Olgu nende suhete olemus kui tahes erinev või ka kummastav, lõpuks jõume ikkagi järelduseni, et inimene otsib ja tegelikult ka näeb loomades ikka iseennast. Meeldigu see meile või mitte.

Loomad / Animals

Maa: Helitu

Mikael Kristersson, Åsa Ekman, Oscar Hedin, Rootsi, 2021

Üldiselt kõike karmilt kontrollivad Hiina punavõimud väljaspoolt tulijaid omapäi kuskile kondama ei luba, aga selle filmiga õnnestub vaatajal väga lähedalt näha ühe selle maa küla ehedat eluolu. Enam kui 1,4-miljardilise ehk maailma suurima elanikkonnaga Hiinas on iga toidupala, mida maapiirkondades kasvatakse, äärmiselt tähtis. Seepärast on erinevate põllu- ja puuviljade saagikuse tõstmiseks riigis plahvatuslikult kasvanud kõikvõimalike taimekaitsevahendite kasutmine. Hiina keskosas Sichuani provintsis ja Hanyuani orus üles võetud film tutvustab kolme pere näitel sellise kampaania pahupoolt – eeskätt seda, kuidas ühes putukamürkide üha laialdasema pritsimisega on mesilased kadumas. Samas on mesilased üliolulised tolmeldajad, kelleta jääks suur osa toiduviljast saamata. Nii ei maksagi vaatajal imestada, kui näeb avakaadrites viljapuuõisi tolmeldamas hoopis üht papit ja mammit. Filmiloo käigus koorub välja ka tõdemus, miks ei suuda inimesed kuidagi taimemürkide kasutamise kiusatusele kuidagi vastu panna, isegi kui nad teavad omast käest väga hästi, milliste tagajärgedega see lõpeb. Mitte keegi ei suuda sellest nõiaringist välja astuda, sest kõik tahavad endale ja oma lastele paremat elu.

Maa: Helitu / Earth: Muted

Kui lumi sulab

Aleksei Golovkov, Venemaa, 2021

Eelmisel MAFF-il kategoorias „Inimene ja loodus“ parima operaatoritöö preemia saanud filmi “Põhjatuul võib olla soe“ režissööri Aleksei Golovkini mullune linatöö saab tänavu oivalise jätkuloo. “Kui lumi sulab“ peategelne on taas Jakuutia mägitundras eraklikult elav põhjapõdrakasvataja Aleksander Kolesov. Ent uues filmis saame tuttavaks filosoofikalduvusega mehe tütre Viljujanaga, kellega tal pole juba väga kaua mitte mingit sidet olnud. Kumbki elab üksteisest täiesti erinevates maailmades – üks inimtühjas tundras, teine Itaalia suurlinnas. Pealtnäha pole nende eludes mitte midagi ühist, ent mõlemal paistab siiski olevat üks eluvalem: Aleksander elab rändurina põtru kasvatades ning tegelikult elab Viljujanagi omamoodi nomaadielu, rännates töökohti vahetades ringi ning avastades paikasid, mille külastamisest on tema isa kogu aeg unistanud. Filmist jääb kummitama korduv mantra: 20 kg makarone, 15 kg tatart, 50 kg jahu, 4 kasti võid, 20 kg suhkrut, 50 kg soola, 50 pakki teed, 200 pakki pärmi ja 10 pudelit päevalilleõli. Kes vaatab, saab ka teada, mida see tähendab.

Kui lumi sulab.

Kontrolli all

Ville Koskinen, Eesti-Soome, 2021

Lühike tudengifilm viib vaataja paljudele tuttavasse Tallinna botaanikaaeda ja näitab seda, mida enamasti külastajad ei näe. Botaanikaaias jätkub ju külastajal tähelepanu ikka kõikvõimalike taimede kollektsioonile ja veel ehk ka mõnele kasvuhoones ringil lendavale liblikale või siis puuris kriiskavatele papagoidele. Igasuguseid taimedel elavaid väikeseid mutukaid ei osata märgatagi. Just nende botaanikaaia-asukate varjatud maailma Koskinen vaataja viibki. Nagu selgub, käib botaanikaaias kui inimese loodud suletud ja tehsilikus ökosüsteemis vilgas mutukaelu. Lähivaates on n-ö pahad taimekahjurid, kes loodusliku regulatsioonimehhanismi ehk neist toituvate vaenlaste puudumisel tahavad vägisi võimust võtta ja taimed nahka pista. Nii tuleb inimesel taimedele appi tulla ja ise kahjurite vastu võitlema hakata – küll neid käsitisi taimedelt ära nokkides või siis hoopis biorelvana omaette putukaid käiku lasta.   

Kontrolli all.