Filmid energeetika tulipunktidest: milline on keskkonnasõbralik energia?

Ulvar Käärt

 

Kliimamuutuste vastu võitlemise, Euroopa süsinikuneutraalset ja keskkonnasõbralikku majandust sihtiva rohepöörde ning praeguste kõrgustesse kerkinud energiahindade tõttu pole energeetikas toimuv veel kunagi olnud niivõrd „kuum“ igapäevajutuaine kui praegu. Selles valguses tasub huvilistel tänavuse MAFF-i programmist vaadata kaht antud valdkonda kainestavat sissevaadet pakkuvat filmi.

 

Kliimamuutusi võimendavate ja õhusaastajana põlu alla sattunud fossiilsete kütuste põletamise alternatiivina räägitakse taastuvate energiallikate ja ka tuumaenergia üha laialdasemast kasutuselevõtust. Keskkonnasõbralikuks ehk roheliseks peetud energiatootmisviiside räpase ja ka keskkonnavaenuliku pale paljastab Kanada noore filmitegija Julia Barnesi linatöö "Helerohelised valed“ (Bright Green Lies, 2021). Isegi lõviosa keskkonnakaitse alal tegutsevaist vabaühendustest reklaamivad päikese- , tuule- ja hüdroenergiat ning biokütustest energia tootmist kui puhtaid, loodust säästvaid ja süsinikuneutraalseid energiatootmise viise. Uurides natuke lähemalt nende rohekarva loosungite telgitaguseid, selgub, et tegelikult pole asjad sugugi niivõrd lihtsalt üheselt sildistatavad. Võtame või näiteks päikesepargid, mis on viimastel aastatel ka Eestimaa põldudel laiutama hakanud. Päikesepaneelide valmistamiseks on vaja kaevanadada suurel hulgal maavarasid ja lisaks neelab nende tootmine ka väga palju energiat, mis on enamasti endiselt pärit fossiilsetest allikatest. Tuulegeneraatoritelgi on samasugune fossiilne jalajälg. Lisaks hukkub nende tõttu väga palju rändlinde ja nahkhiiri. Hüdropaisud mõjuvad laastavalt jõgede elustikule ning paisude tagustelt üleujutusaladelt hakkab ajaga õhku paiskuma süsinikdioksiidist veelgi hullemaks kasvuhoonegaasiks peetavat metaani ehk need muutuvad omamoodi metaanipommideks. Biomassi ehk siis eeskätt puidu põletaminegi pole vähem patune tegevus, kuna sellestki paiskub õhku kurikuulsat süsinikdioksiidi. Rääkimata seejuures tõigast, et metsade kütteks raiumine mõjub hävitavalt liigirikkusele. Ehk siis ükskõik, mil moel püüab inimkond energeetikat kliimasõbralikumaks muuta, on sel ikkagi oma keskkonnamõju. Nii ei saa sellest tõdemusest üle ega ümber ka rohelisteks nimetatavate tehnoloogiate puhul. 

Kogu vaadet energeetikateemale aitab laiendada Iiri filmitegija Frankie Fentoni film "Aatomilootus - tuumaenergia pooldajad" (Atomic Hope – Inside The Pro-Nuclear Movement, 2022). Tuumaenergiavastasus on olnud rohelise ilmavaate üks alustalasid alates 1986. aastal toimunud Tšornobõli tuumakatastroofist. Ometi leidub üle kogu maailma nii asjaarmastajatest kui ka selle ala asjatundjatest aktiviste, kes leiavad, et just tuumaenergia aitab kliima- ja keskkonnasõbralikult lahendada inimkonda kollitavat energianälga. Erinevalt ilmaoludest sõltuvalt hüpliku toodanguga taastuvenergiale annaks tuumajaamad elektrit ka siis, kui päike ei paista, tuul ei puhu või jõgedes jääb põua tõttu vett väheks. Fentoni film sukeldubki ühe sellise tuumaaktivistide rakukese tegevusse, mis kipub kõikjal n-ö klassikalise rohelise vaatega keskkonnaaktiviste ärritama. Seejuures püüavad kaamera ees isegi eksperdid kummutada teaduslike andmetega paljusid juba Tšornobõli avarii järel tuumaenergia tootmist saatma hakanud üldlevinud uskumusi ja hirme, mida võimendas uuesti 2011. aastal Jaapanis toimunud Fukushima tuumaõnnetus. Olgu need hirmud seotud tuumaõnnetuste, kiirgusohu, tuumajäätmete või sellise energiatootmisviisi kallidusega.

 

Foto filmist "Helerohelised valed"

Toetajad

Lihula Kultuurimaja · Lääneranna Noortekeskus · Lihula Raamatukogu