Vaimustavad karud
Filmisõber Maria Mets
Sel kevadel õnnestus Eestil ületada rahvusvaheline uudisekünnis sellega, et Tallinnas ajas politsei taga karuperekonda. Arvatavasi isakarude eest pelgupaika otsinud emakaru poegadega lipsas aga PPA haardest välja ning loodetavasti jõudis tagasi turvalisesse kodumetsa. See pole aga ainus kord, kui viimastel aastatel karude ja inimeste kokkupuutest on uudistes juttu olnud. Kas karu-uudiste taga on arvukuse suur kasv või hoopis metsaraiete hoogustumine? Kas inimeste tõttu hätta sattunud karupoegi tohib metsast välja viia? Karu on meie metsade kõige inimsarnasem loom ja ka potentsiaalselt kõige ohtlikum – seega kütab karuvaidlus alati kirgi. Kuidas elavad aga karud mujal maailmas? Sel aastal kajastavad karude elu MAFFil päris mitu filmi, mida soovitan vaatama tulla.
Kuigi Hispaania ei pruugi meist paljudele seostuda metsiku loodusega, on sealsetes mägimetsades veel säilinud väike suurkiskjate populatsioon. Kantaabria mägede karusid näeb sel aastal tervelt kahes filmis: “Karu, Astuuria unelm” ning “Kantaabria - Hispaania maagilised mäed”.
Karu, Astuuria unelm
Viimase pelgupaigana mõjuvates mägedes on just karud need, tänu kellele kaitstakse ökosüsteemi, mis pakub kodu ka huntidele, saarmatele, ilvestele ja teistele Lääne-Euroopas niivõrd haruldaseks jäänud liikidele. Filmis “Karu, Astuuria unelm” on meie teejuhiks maailmakuulsa loodusfotograaf Vincent Munieri silm ning tema käekiri maalib Kantaabria mägedest vapustavaid kaadreid. Tänu tundlikule režissöörisilmale jõuab vaatajani selle paiga haprus ja ilu kummastavalt intiimsel moel, kaamerasilma poeesia kaudu oleme justkui ise mägedes kohal ja vaatame karupoegi mängimas.
Film “Kantaabria - Hispaania maagilised mäed” on samuti võtnud ülesandeks Kantaabria ökosüsteemi imepärade jäädvustamise. Kuigi karud ei ole selles filmis peaosas, saame filmis jälgitavas aastaringis näha ka emakarude ja karupoegade rõõme-muresid.
Tutvu filmiga
Foto filmist "Karu, Astuuria unelm"
Karu moodi
Kas inimese ja metsiku looma sõprus on võimalik? Veelgi enam, kas metsiku karu ja inimese sõprus on võimalik? Kui 2005. aastal valminud Werner Herzogi "Grislimees" näitas meile selgelt, et grisli pole inimese parim sõber, siis "Karu moodi" paneb pead kratsima ja mõtlema – kas ehk siiski...?
Grisliuurija David Bittner ja režissöör Roman Droux küll ei ürita tegelikkuses grislidega sõbraks saada, kuid karude ja inimeste vahel siin filmis liigset sotsiaalset distantsi ei hoita. Kui karu soovib grisliuurijale läheneda – rahumeelselt muidugi – ei ole põhjust teda keelata. Ettevaatus peab siiski olema ning hullumeelsusi ette ei võeta. Preemiaks on aga lähedust, hardust ja võimsat loodust täis kaadreid, millest iga loodusesõber unistab.
Tutvu filmiga
Foto filmist "Karu moodi"
Elementa
"Elementat" kirjeldatakse kui must-valget meditatsiooni, mis toob kokku jää, tule, maa ja eetri. Ilma verbaalse narratsioonita film laseb meil avastada maailma, kus loodusharuldused sõlmuvad kokku mütoloogiaga. Visuaalselt võimsat filmi toetab Boreal Taiga helilooming.
See film ei ole ainult karust, vaid maalib meile pildi maailma harukordsest võimsusest ja haprusest, valides sümboliks erakordse, peaaegu müütiliselt haruldase valge baribali.
Tutvu filmiga
Foto filmist "Elementa"
