Remek Meele uus loodusfilm vaatleb Emajõe-Suursoo kohavaimu

Ulvar Käärt

 

Tänavuse Matsalu loodusfilmide festivali omaette suursündmus on uue Eesti loodusfilmi "Suur soo" esilinastumine. Filmi autor Remek Meel on MAFF-il teada-tuntud mees: 2013. aastal pälvis tema esimene täispikk dokumentaalfilm "Alam-Pedja" festivali žüriilt kategoorias „Loodus“ parima operatoritöö auhinna ning 2015. aastal noppis ta samas kategoorias linateosega "Emajõe veemaailm" parima režii auhinna. Alljärgnevas jutuajamises avab Remek oma uue filmi tagamaid.  

 

See on Su kolmas täispikk loodusdokumentaal ja laias laastus jätkad selleski ikka Emajõe radadel käimist. Kuidas Sul selline filmiidee tekkis?
See on tõesti mu kolmas dokumentaalfilm. Samas, kuna olen varem teinud ka ulukibioloogiat puudutavaid õppefilme, mis on samuti väga tehnilised ja ajamahukad tööd, on „Suur soo“ mu kaheksas film. Selle filmi idee hakkas mind kummitama, kui „Emajõe veemaailma“ lõpetamisest oli möödunud mõnda aega. Mõte ei läinud enam peast ära ja nii asusingi selles suunas esimesi samme astuma.

Kas filmi peategelase ehk inimkujul kohalikku kohavaimu esindava Vello Vainuraga olid varasemast tuttav või viis see film teid kokku?
Olin kunagi koos õppejõu Tiit Randveeriga ülikoolipraktikumi ajal tema õuel käinud. Seega olin teda varem näinud ja tundsin ka olustikku, sest veetsime sealsamas lähedal Järvseljal maaülikooli praktikabaasis mitmed ülikoolisuved. Selleks, et Velloga jutule saada, tuligi mul kõigepealt rääkida oma vana õppejõu Tiit Randveeriga, et ta pinda tasandaks ja minu eest kostaks. Randveer kostiski mu eest ja Vello oli nõus mind jutule võtma.

Kuivõrd lihtne oli üldse teda nõusse saada, et kaameraga teda nõnda lähedalt ja ka üsna pikalt jälgida?
Selleks läks aastaid. Esimesel kohtumisel ütles Vello kohe, et teda ei filmi – pole vaja! Kuidagi sain kokkuleppele, et filmin Emajõe-Suursoo loodust ja jahipidamist, mis on Vellole väga hingelähedane tegevus. Sel moel kujuneski meil aastatega välja selline – ma julgeks öelda – sõprussuhe. Oleme ju mõlemad kirglikud loodusemehed ja meil on ka sarnane ülikoolitaust. Õppisime ka samas ülikoolis ja samas teaduskonnas, kuigi mitmekümneaastase vahega. Ja nii ta läks.

Mis Sind tema puhul kõige enam paelub?
No kes ei tahaks üle kaheksakümne aastasena olla jõuline ja terase mõistusega!? Tõmmata isegi veel nii kõrges eas 20 korda lõuga, sumbata kümneid kilomeetreid ja pikki päevi lumes, lugeda mitmes keeles ning omada tugevat sisu ja sihti ning selget vaadet maailma asjadele. Selline mees on nagu majakas tänapäeva hullunud maailmas.

Millal võtetega alustasid?
Esimese kaadri tegin 2015. aasta septembris, kui käisin Vello juures kokkuleppeid sõlmimas. Päris tööks läks 2017. aasta alguses ning võtted lõppesid eelmisel aastal.

Mis osutus filmimisel kõige suuremaks väljakutseks?
Ikka nende kaadrite tegemine, kus Vello tegutseb. Ta oli nagu igiliikur – kui hommikul kodust välja astus, siis ei peatunud enam hetkekski. Pidevalt tema kannul püsida ja samal ajal filmida ning vestelda ja plaane võtta oli nii füüsiliselt kui ka vaimselt keerukas. Esialgu läksin filmima tohutu hulga varustusega, millest aga peagi loobusin, sest vana maratonijooksja ja loodusemehega polnud võimalik niivõrd suure koormaga raskel maastikul sammu pidada. Varustust tuleb ju vahepael ette vedada ja siis jälle järgi tuua. Samas poleks selline film saanud olla ka meeskonnatöö, kuna vajalik õhkkond ja Vello loomulik tegutsemine poleks tekkinud, kui tal oleks terve meeskond kaasas tolgendanud. Õnneks tuli mulle hiljem helimehena appi produtsent Riho Västrik. Tema suutis samuti Vellole intellektuaalset pinget pakkuda ja tegi mu elu välivõtetel väheke kergemaks.

Öeldakse, et inimene teeb küll plaane, aga jumal või loodus samas naerab selle peale. Kas Sul läks selle filmiga ka midagi algselt plaanitust teisiti?
Kõik läks algselt plaanitust teisiti! Olin neid plaane tehes kolmekümnendates mees, kes naiivselt arvas, et tal on selleks tööks kasutamiseks olemas kogu maailma aeg ja võimalused. Elu näitas aga midagi muud. Soo ise on väga suur tükk, mida hammustada. Samuti oli seda Vello filmimine. Alles poole filmi peal hakkasin tunnetama suurt vastutust tema kujutamise ees, sest kiskusin ta ju oma rahulikust elust kogu maailma ette. Tihti on nii, et piir selle vahel, kas saad üliägeda kaadri või solvad ja näitad filmitavat talle ebamugavas situatsioonis, on üliõhuke. Seda piiri peab tunnetama ning tuleb teha valik. Mina tegin neid valikuid enamasti filmi kahjuks ja Vello kasuks.

Mida selle filmi puhul kõige suuremaks õnnestumiseks pead?
See, et niisugune film siia maailma sündis ongi kõige suurem õnnestumine. Tänapäeva pidetus maailmas on väga vaja sellised ilmasambaid, nagu Vello.

Jäi ta muidu ise filmiga rahule?
Eks ta oleks tagasihoidliku inimesena soovinud selles näha rohkem loodust ja vähem ennast. Selle eest ta mind ikka noomis. Aga üldiselt jäi siiski rahule.

On Sul juba küpsemas mõne uue filmi tegemise mõte?
Kogu oma karjääri jooksul olen teinud üht filmi, mis ei ole kunagi valmis saanud. Nüüd asungi selle filmi poole liikuma. Seda, kas ta ka millalgi valmis saab, näitab aeg.

Remek Meel koos Vello Vainuraga „Suure soo“ talvisel võttepäeval. Foto: Remek Meel

Toetajad

Lihula Gümnaasium · Lihula Raamatukogu · Lääneranna Noortekeskus