Filmisoovitused nii loodusest kui inimese suhetest loodusega

Ulvar Käärt

Tänavu 20. sünnipäeva tähistava MAFF-i programmist leiab palju põnevaid filme, aga siin on esitatud valik linatöödest, mida tasub kindlasti vaadata.

Ahm - üks sitke ema

(Wolverine – One Tough Mother, režissöör Alexander Sletten, Austria, 2021)

Tänavuse MAFF-i avafilm põhjala metsade kiskjast ahmist, keda harva Eestiski nähakse, kuulub loodusfilmide meistriklassi. Seda nii õnnestunud kaameratöö kui ka haarava filmiloo poolest. Filmi peategelane on emaahm Freya, kelle katsumusterohket elu ja olelusvõitlust on aastaaegade karussellis imetlusväärsete üksikasjadeni tabatud. Vaatamata sellele, et ahm jääb kasvult alla nii huntidele kui karudele ei löö ta nende ees vedelaks. Üldiselt on ju nii, et juba hundi vabas looduses kohtamist võib pidada omaette suursündmuseks ning selle äärmiselt varjulise eluviisiga looma pildistmaine või filmimine on sellest veelgi kõvem saavutus. Nii on selleski filmis ühed „magusamad“ kaadrid huntide ja karude omavahelisest jagelemisest. Niisugust metsikut vaatemängu näeb filmilinal harva.      

Metsikud mesilased

(Bee Wild!, režissöör Jan Haft, Saksamaa, 2021)

MAFF-i publikule teada-tundud filmimeistri Jan Hafti uues linateoses on luubi all Saksamaa metsades elavad mesilased ja teisedki tolmeldajad. Kunagi olid Kesk-Euroopa metsades tavalised metsmesilased, ent kodumesilaste konkurentideks tembeldatuna olid nad süstemaatilise hävitustöö tulemusel 1970. aastateks välja surnud. Nüüd leiab metsast rähnide vanadest pesaõõnsustest pereheitmise käigus mesilaist minema lipsanud  mesilasi. Kuna metsi raiutakse üha nooremalt, jääb ka rähnidele ja mesilastele elamiseks sobivaid vanu puid aina vähemaks. Haft näitab mesilaste askeldusi lähemalt kui eales varem. Seejuures avaldab filmimees lootust, et ühel päeval tulevad metsikud mesilased Saksamaa metsadesse tagasi.

Elevant ja termiit

(The Elephant and The Termite, režissöörid Victoria Stone ja Mark Deeble, Ühendkuningriik, 2021)

Ühendkuningriigi ühe tuntuima ja tunnustatuima loodusfilmitandemina on Victoria Stone ja Mark Deeble Aafrikas töötanud juba üle 30 aasta. Uues filmis vaatlevad nad Lõuna-Keenia savannielu väga originaalses võtmes. Nimelt nad näitavad ehedalt, kuidas kuivaperioodil kõikide savanniloomade elus esmatähtsat rolli mängivate veeaukude olemasolu sõltub ühtmoodi nii selle paiga suurimatest loomadest elevantidest kui samas ka väikestest termiitidest.

Aafrika, GMOd ja Bill Gates

(Africa, GMOs and The Gates Foundation, režissöör Jean-Baptiste Renaud, Prantsusmaa, 2021)

Dokumentaalne uurimistöö paljastab, kuidas USA esirikkurite ja suurimate heategijate ülla soovi tagant päästa Musta Mandri elanikud näljahädast ning malaariast paistavad tegelikult suurfirmade ärihuvid. Nii Warren Buffett kui Bill Gates leiavad, et aafriklasi aitab näljahädast välja geneetiliselt muundatud viljade, näiteks manioki, kasvatamine ning malaaria vastu aitavad omakorda geneetiliselt muundatud sääsed. Nii on eeskätt Gatesi heategevusfondi rahatulva toel Aafrikasse kerkinud vastavaid uuringuid tegevad katsejaamad, mille töö on avalikkuse pilgu eest suletud. Samas viivad säärase innuka heategevuse juurest ühendusniidid nii agrobiotehnoloogia gigandi Monsanto kui ka paljude teiste suurfirmadeni, mille osakute pealt Gatesi fond endale raha teenib.

Välja juuritud: Olümpiahõim

(Uprooted: The Olympic Tribe, režissöör Balint Revesz, Saksamaa, 2021)

Film viib vaataja Indoneesiasse Borneo vihmametsadesse ning näitab üksikasjalikult, kuidas need maailma ühed olulisemad rohelised kopsud on üha intensiivsemate raiete tõttu kadumas. Filmi autor Balint Revesz elas mitu aastat Borneo keskmägismaal Dayak-Bahao rahva juures ning sai jäädvustada, kuidas juba tuhandeid aastaid selle rahavakillu identiteeti määranud kodumets on lapp lapi järel lagedaks muutmas. Et näha, kuhu nende metsast röövitud palgikoormad liiguvad, asuvad nad neid jälitama. Sel teekonnal näevad nad džunglis hiiglaslikke lageraiealasid ja ka nendele rajatud ning suisa silmapiiri taha küündivaid õlipalmiistandusi. Ent vähe sellest, jälitustööd tegev seltskond jõuab lõpuks Jaapani pealinna Tokyosse ning avastab, et vahepeal säästva metsanduse templi saanud džunglipuitu kasutatakse agaralt ka uute olümpiarajatiste ehitamisel. 

Pleistotseeni park

(The Pleistocene Park, režissöör Luke Griswold-Tergis, USA, 2022)

Film tutvustab karismaatilise vene geofüüsiku Sergei Zimovi ambitsioonikat projekti, mis on oma erilisusega pälvinud nii kliimauurijate kui ka laiema avalikkuse tähelepanu. Nimelt on Zimovil kinnisidee: Venemaa Arktikas saab kliima soojenemise tõttu sulavast igikeltsast vabaneva ning globaalset soojenemist veelgi võimendava süsinikdioksiidiheite peatada, kui taastada sealsed mammutite aegsed rohtlad. Selle sihiga tahab ta praegused ulatuslikud võsastunud alad tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale transporditavate kariloomade abil uuesti madalamuruseks stepiks muuta. Kas Zimovi esmapilgul hullumeelsena tunduval ideel on üldse mingit tõepõhja all? Kliimauurijad jäävad kaamera ees tema ettevõtmise tõsiseltvõetavust kommenteerides enamasti viisakalt napisõnaliseks ja kipuvad seejuures tähendusrikkalt muigama. Seepärast ei maksa filmi vaatajalgi sugugi imestada, kui tabab end tundmas, et on sattunud tunnistama justkui mingit kafkalikult absurdset vene komejanti. 

Mamody, viimane baobabi õõnestaja

(Mamody, the last Baobab Digger, režissöör Cyrille Cornu, Prantsusmaa, 2022)

Film viib vaataja Madagaskari edelaosas laiuvale Mahafaly kõrbelisele platoole ja näitab, kuidas kohalik rahvas on aegade jooksul õppinud pikki kuivaperioode üle elama. Mahafaly piirkonnas sajab vihma vaid paar korda aastas ning sealse väikese Ampotaka küla elanikud on leidnud väga nutika viisi, kuidas hoiustada üürikesel külluseperioodil tulvavat vihmavett mustadeks päevadeks ahvileivapuudes.   

Legendi pärand

(Legacy of a Legend, režissöör Juha Metso, Soome, 2022)

Südamlik ja intiimsusega hinge pugev lühike portreefilm Soome loodusfotograafia maailmakuulsast suurkujust Hannu Hautalast – mehest, kes on aastatid tagasi ka MAFF-i väisanud. Vaataja saab tema kuulsaimate ülesvõtete taustal teada, kuidas tema fotograafikarjäär algas ning mida ta praegu, juba 82-aastasena loodusfotograafia olemusest, aga ka surmast mõtleb. Viletsa tervise tõttu pole Hautala juba ammu kaameraga metsas käinud, ent filmitegijad korraldavad talle võimaluse käia veel viimast korda kaljukotkaid pildistamas. 

Kraetrapp

(Houbara, režissöörid Fathollah Amiri ja Nima Asgari, Iraan, 2021)

MAFF-ilgi ridamisi auhindu noppinud Iraani loodusfilmitegija Fatollah Amiri näitab tänavusel festivalil oma uut filmi ühest oma kodumaa ohustatud linnuliigist – aasia kraetrapist (Chlamydotis macqueeni). Kraetrappide arvukus on salaküttimise tõttu hirmuäratava hooga vähenemas. Nimelt on elusalt püütud kraetrapid nõutud kaup Pärsia lahe äärsete riikide pistrikujahi harrastajate seas. Kuigi Iraanis on nende küttimine keelatud, käib lindude salapüük- ja kaubandus ikkagi täie hooga, sest selles äri liiguvad väga suured rahad. Kuigi Iraani maaelanikud võivad ühe linnuga teenida aastase sissetuleku jagu raha, on see siiski köömes, sest näiteks Gataris küünib nende turuhind lausa 10 000 dollarini. Filmis käib Amiri koos looduskaitsjatega salakütte jälitamas ning selle visa ja armutu töö käigus võetakse isegi tärisevad automaadid appi.  

Lõpmatuse naabrus

(Neighbourhood of Infinity, režissöör Mark Aitken, Hispaania, 2021)

Eksperimentaalne lühifilm 2020. aasta koroonapandeemia ajast, mil inimesed pidid liikumispiirangute tõttu pikalt koduseinte vahel olema. Aitken on jälgib selles linnamajade rõdudel vaba õhku nautivaid inimesi – mõni konutavad niisama, osad näpivad nutitelefoni, võimlevad, päevitavad, õrnutsevad armsamaga jne. Piiratud ruumis toimetavate inimeste vaatlemise kõrval näitab ta ka majade vahel ja linna kohal vabalt askeldavaid linde. Säärase terava kontrastiga tekib äratundmine, et just suletus on vabaduse mõõdupuu.

Metsast

(About The Forest, režissöör Peter Magnusson, Rootsi, 2021)

Film tutvustab põhjalikult Rootsi metsanduse pahupoolt ja küsimusi, mis on aktuaalsed ka Eestis podisevas „metsasõjas“. Kirjade järgi peaks kõikvõimalikud rohesertifikaadid ja metsapoliitika tagama, et Rootsis õilmitseb säästlik ja loodussõbralik metsandus. Tegelikkuses on pilt hoopis teine. Kui juba kuskil metsa raiutakse, siis võetakse kogu ala kohe laialt lagedaks, hoolimata vanadest säilitamist vajavatest puudest või kaitsealustest liikidest. Tööstuste puidunälja tõttu on 90% Rootsi looduskaitseliselt väärtuslikest põlismetsadest maha raiutud ning need on asendunud üheliigiliste puupõldudega. Ja nagu välja tuleb, kõlavad Rootsiski looduskaitsajate ja metsamajandete vahelistes sõnelustes samad kulunud ning senist metsanduse kurssi õigustavad tühjad loosungid, mis Eestis: ikka, et meil pole metsa olnud kunagi nii palju kui praegu ning et metsandus on riigle väga tähtis majandusharu.       

Foto filmist "Pleistotseeni park"