Kraetrapp

Žürii: See ei ole ilus film suurejooneliste looduskaadritega, aga see on film, mida ei oleks saanud tegemata jätta. Iraanis dokumentaalfilmi tegemine ei ole kõige lihtsam ettevõtmine, seda suurem on selle filmi väärtus. Film ei anna meile ka lõplikke vastuseid, vaid jätab endast maha suure hulga raskeid vastuseta küsimusi. Mis saab päästetud trappidest edasi, kas nad jäävad ellu? Mis saab vangistatud salaküttidest ja nende peredest? Kuidas edastada sõnum hävitustööst kogu oma koleduses neile inimestele, kes neid linde raha eest ostavad, et neid (samuti vangistatud) jahipistrike söödana kasutada? Kas ehk meie siin oleme bensiini ostes samuti kaudselt osa sellest häbiväärsest võrgustikust?

Žürii: Mundrites mehed ajavad püsside paukudes taga vaeseid salakütte. Lõksudega püütud linnud müüakse teise riiki rikastele inimestele. Naised hoitakse silma alt eemal, mainitakse ainult korra - kuritegeliku võrgustiku oletatava juhina. Houbara on film, mis paneb mõtlema. Olime vaadates oma toolide külge naelutatud, elades kaasa Iraani looduskaitseinspektorite püüdlustele päästa kaelustrapid selle kohutava kohtlemise käest. Teha loodus-action-detektiivfilmi on üsna suur väljakutse. Houbara sai sellega kahtlemata hakkama. See film on üks üpris pöörane teekond, täis ohte, hävingut ja pööraseid inimesi. Kõik osapooled on moel või teisel kannatajad, sest salakütid on sunnitud seda tegema vaesuse pärast, keskkonnainspektorid tunnevad meeleheidet ja linnud on ohustatud. Rikkamad Lähis-Ida riigid kasutavad oma vaesemaid naabreid ära, võttes neilt ära planeedi ressursse nii nagu meie kasutame planeedi ressursse ning kasutame neid oma lõbuks tagajärgedele mõtlemata. See on sõnum, mis vajab võimendamist ja me loodame, et see auhind seda ka teeb.