INTERVJUU: Filmireis nelja põlisrahva juurde režissöör Natalie Hallaga

Mart Valner

 

Natalie Halla Šamaanide õudusunenägu on film väga isiklikust filmireisist nelja põlisrahva ja nende šamaanide juurde, kelle füüsiline ja kultuuriline tulevik on kliimamuutuste tõttu ohus. Inimestele hääle andmiseks ja nende saatusest rääkimiseks on režissöör Natalie Halla reisinud maailma kõige äärmuslikumatesse paikadesse ja veetnud aega koos Waorani indiaanlastega Ecuadoris, merenomaadidega Malaisias, himbadega Namiibias ja põhjapõdra-nomaadidega Mongoolias. Natalie tuleb ka ise laupäeval Matsalu Loodusfilmide Festivalile filmilinastusele küsimustele vastama, kus ta loodab ka Eesti šamaane kohata. Mis just selle filmi tegemise juures huvitavat on, rääkis ta Mart Valnerile.

Natalie, miks sa neid filme teed?
Ma olen eelkõige seikleja, kellele meeldib näha uusi kohti ja uusi inimesi. Mitte turistina, aga teisi kultuure tundma õppides ning läbi filmide tegemise saan ma ennast paremini tundma. Lisaks arvan ma, et filmid on väga tugevad teadlikkuse tõstmise relvad. Kuna minu filmid on olnud peamiselt inimõiguste fookusega, aitavad need filmid ehitada natuke paremat maailma. Vähemalt pannes vaatajate pähe ideid ja tekitades diskussioone. Ma tean, et see on kulunud vastus, aga ma päriselt ka arvan nii.

Sa oled peamiselt teinud inimõiguste filme, aga Šamaanide õudusunenägu on kliimamuutustest ja sellest, kuidas inimesed sellega kohanevad üle maailma. Miks selline teema? 
Inimest ei saa eraldada loodusest. See on ka selle filmi üks peamisi sõnumeid. See on film loodusest, kliimamuutustest, keskkonnakaitsest, aga ka inimeste kaitsmisest, kes seal elavad - nomaadidest, kes elavad väga lähedas sümbioosis loodusega ja kui sa tapad looduse, tapad sa neid. Ma ei ole šamaan, aga ma mõistan nende mõttemaailma ja ma arvan, et selline šamanism on meis kõigis sees. Me saame ennast tervendada loodusega ja kui me hävitame loodust, hävitame ennast. Seega on see film nii inimõigustest kui kliimamuutustest samaaegselt.

Ehk siis kui vaadata inimesele sügavalt sisse, elagu ta ükskõik kui südalinnas, tahame me kõik loodusega ühenduses olla?
Kindlasti. Ma arvan, et suurtes linnades ei ole paljud inimesed enam teadlikud sellest seosest. Moodne elu viib meid kuidagi loodusest eemale. Samas ju kõik teavad, et minnes metsa jalutama, siis see rahustab ja seda ei saa eitada - loodus toob rahu. See on stressi vastand. Paljud tänapäeva šamaanid usuvad ikkagi, et šamanism ning loodusega ühenduvus on meis kõigis. Lihtsalt mõned tunnetavad seda rohkem kui teised.

Mis oli selle filmi tegemise juures kõige hirmutavam?
Kõige hirmutavam oli see, et ma ei hakanud tegema filmi kliimamuutustest. Hirmutav oli aru saada, kui palju šamanismil on mõju nomaadidele ja pärismaalastele, kes ise ei panusta kliimamuutustesse, aga nemad on need, kes kannatavad ja kes võivad kliimamuutuste tõttu kaduda. See film ei pidanud olema keskkonnakaitsefilm. Lihtsalt tulemus tuli selline.

Kas midagi tegi filmi tehes õnnelikuks ka? Need inimesed on nii õnnelikud ja positiivsed. Neil on nii tugev suhe loodusega. Nad ei mõtle, et tegemist on kliimamuutustega, nad ei ole alla andnud. Kui lund ei saja, siis nad paluvad vaimudelt lund ja nad võitlevad oma vahenditega lõpuni. Me saame neilt väga palju õppida, et oma elusid paremaks teha. Üleüldise õnnelikuma vaatega elule.

Sa tuled ka laupäeval Eestisse. Mida siit eest leida loodad?
Ma tahaks väga loodust näha. Matsalu rahvuspargi linde ja Eesti loodust üldiselt. Ma ootan seda väga. Ma loodan, et filmi tulevad vaatama ka Eesti šamaanid ja loodusravitsejad, kellega saaksime rääkida sellest, milline vaade neil maailmast siin Eestis on. Ma tahaks nendega väga kohtuda.
 

Tutvu filmiga
Natalie Halla Mongoolias.

Natalie Halla Mongoolias.

Toetajad

Lihula Gümnaasium · Lihula Muuseum · Lihula Kultuurimaja · Lihula Raamatukogu · Lääneranna Noortekeskus · Võrgukuur · Tallinna Loomaaed · Pürksi Kultuurimaja · Vändra Kultuurimaja · Kilingi-Nõmme Kultuurimaja · Vaba Lava Narva Teatrikeskus