Aleksei Golovkovi juhuslikust kohtumisest sündis film

Ulvar Käärt

Tänavusel MAFF-il jõuab vaatajate ette Venemaa dokumentaalfilminduses esimesi samme astuva Aleksei Golovkovi mullu valminud linatöö „Põhjatuul võib olla soe“ (Northern Wind Can Be Warm). Kui kogu maailma kollitav koroonaviirus midagi vussi ei keera, peaks noor filmimees tulema ka Lihulasse festivali väisama.

Omamoodi lummava ja hingepugeva mõtisklusena viib „Põhjatuul võib olla soe“ vaataja Jakuutia arktilisse mägitundrasse. Filmi peategelane on Hoboli jõe ääres esiisade maal eraklikult elav põhjapõdrakasvataja Aleksander Kolesov. Filosoofi-kalduvustega mees pole juba 20 aastat ühtegi linnalisse asulasse sattunud, tema ainus ühenduslüli maailmaga on raadiosaatja. Kuigi praktiliselt iga Aleksandri päev on toimetusi pilgeni täis ja elu on justkui lõpmatu võitlus ellu jäämise nimel, rõkkab tema hing vabadusetundest. Ta armastab väga oma metsikut ja inimasustuset kaugele jäävat kodukohta, aga siiski unistab ta raamatuist loetud kaugete paikade – Tiibeti, Pariisi, Rooma ja Austraalia – külastamisest. 
Golovkovi sõnul kohtus Kolesoviga juhuslikult, kui oli sõpradega Verhojanski mäestikus matkamas. „Kuigi oli juba mai lõpp, jäi osa meie matkavarustusest ühte lumme mattunud kurusse kinni. Seepärast otsustasime jääda sinna ootama, et lund sulaks natuke vähemaks. Seal läheduses oli üks põdrakasvataja majake, kust otsisime peavarju. Seal elaski Aleksander. Me elasime tema juures nädala, kuni saime edasi liikuda,“ kirjeldab Golovkov. „Aleksander jäi mind kuidagi kummitama ning kahe nädala pärast otsustasin tema juurde üksi tagasi minna. Jäin sinna, et teha temast film. Ta oli selle mõttega kohe rõõmuga nõus.“

Kokku veetis ta Aleksandri juures filmides kolm kuud – juunist augustini. „Kõige suurem katsumus oli sel ajal üks 5-päevane retk hobuse seljas. Ma polnud veel kordagi hobusega ratsutanud ning pidin selle käigupealt ära õppima. Viimasesse filmimiskohta jõudsime hobustega kahe päevaga ning  siis sealt külasse, kust sain asuda tagasi lendama, kulus veel kolm päeva. See polnud üldsegi kerge!“ meenutab Golovkov.

Viimati käis Golovkov Aleksandril külas tänavu märtsis ning sai siis too esimest korda endast tehtud filmi ära vaadata. „Ta jäi sellega väga rahule, ma olevat tema elu kujutamisega hästi hakkama saanud,“ ütleb Golovkov. Vaatamata keerulistele võimalustele suhtleb ta Aleksandriga edasi. „Tema tervis on korras ja ta tunneb oma elust siiani suurt rõõmu. Põdrakari on tal nüüd tänu huntidele ja karja vähendamisele poole väiksem. Tasapsisi on ta uude kohta endale veel üht eluaset ehitamas,“ viitab Golovkov.

Eesti pole Golovkovile sugugi võõras kant. Ta kinnitab, et lausa armastab seda maad, ning on siin palju kordi puhkamas käinud ning Tallinnas isegi mõnda aega elanud.

Praegu on Golovkov lõpetamas juba „Põhjatuul võib olla soe“ järge, milles ta vaatleb lähemalt nii Aleksandrit kui tema tütart. Kuna selle filmi viimased võtted peaks toimuma kuskil Euroopa Liidus, siis võib aimata, millise lõpu see lugu saab.

 

Tutvu filmiga
Aleksei Golovkov

Aleksei Golovkov

Toetajad

Lihula Gümnaasium · Lihula Raamatukogu · Lääneranna Noortekeskus